Eralasteaed Lillelapsed» Räägime vabakasvatusest

Räägime vabakasvatusest

11 juuni |  märksõnad: vabakasvatus

Vabakasvatus on mõiste, mida sageli kasutatakse mõtlematult, selle sisusse süüvimata. Sõnade kooslust eirates, mõistetakse vabakasvatuse all pigem kasvatuse puudumist – kui vaba siis vaba, laps võib teha, mida tahab, ta kasvab ise. Tähelepanuta jäetakse aga selle sõna teine pool “kasvatus”, mis koos märksõnaga “vaba” tähendab ühte konkreetset kasvatusmeetodit. Meetodit, mis annab vabaduse lapsele, mitte aga teda kasvatavale täiskasvanule.
Vabakasvatuse olulisim erinevus mitmetest teistest kasvatusmeetoditest on see, et käsud ja keelud on selle kasvatusviisi puhul välistatud. Samuti on välistatud ka lapse karistamine kui laps halvasti käitub või midagi halba teeb. Ilma käskude, keeldude ja karistuseta peab ta hakkama tunnetama piire ning saama aru kuidas ühiskond funktsioneerib ja millist käitumist temalt oodatakse.
Milles siis vabakasvatus seisneb?
Et tegemist on k a s v a t u s e g a  on selle aluseks lapse suunamine ja kontrolli all hoidmine. Seda tehakse kaudselt, nii et laps seda ise ei märka. Tal on  tunne, et ta on iseseisev, võib teha kõike mida tahab ja nii nagu ise tahab. Ka vanemaga koos tegutsedes jäetakse lapsele mulje, et just tema suunab asjade kulgu.  Lapsega mängitakse kaasa.
Nagu öeldud toimub vabakasvatuses lapse kaudne suunamine ja sõnadest  isegi tähtsamad on n.ö. mittesõnalised mõjutusvahendid.
Küllap olete isegi märganud, et keelust “pliit on tuline, ära puutu!” pole suurt kasu enne kui väike maailmaavastaja on vähemalt korra ennast kõrvetanud ja omal nahal nende sõnade tähendust tunda saanud. Vabakasvatus toetubki lapse omadele kogemustele. Loomulikult ei jää keegi ootama kuni laps pea ahju pistab, vaid talle luuakse võimalus kogeda tulise tähendust kergemal viisil. Vanema ülesanne on lapsega kaasa mõelda, tema samme ette aimata ja luua õpetlikke olukordi, et pakkuda talle üha uusi võimalusi erinevateks kogemusteks. Nii positiivseteks kui negatiivseteks. Lasta lapsel eksida, et ta saaks ise end parandada.
Ühe võttena kasutatakse vabakasvatuses laste emotsionaalset mõjutamist. Kui laps on halvasti käitunud, näitab ema oma olekuga, et laps on talle, kõige lähedasemale inimesele, haiget teinud. Ema meeleolule on lapsed äärmiselt vastuvõtlikud, nad ei taha ju, et ema nende pärast kurb on.  Paljud psühholoogid väidavadki, et vanema negatiivsete tunnete jagamine lapsega on lubamatu kuna lapsi ei tohi teha oma vanemate tunnete eest vastutavaks. Kuid mõõdukalt kasutades aitab selline emotsionaalne mõjutamine kaasa lapse empaatiavõime arengule. Võime tajuda teiste inimeste emotsioone nagu enda omigi on aga olulise tähtsusega moraalse inimese kujunemisel.
Kõige tähtsam on siiski vanema eeskuju. Lapsed tunnevad tugevat vajadust oma vanemaid jäljendada. Õiget eeskuju saab anda kõiges, kasvõi viisakas eneseväljenduses – näiteks ei parandata või keelata last juhul kui ta ei ütle “palun” vaid korratakse ise lapse soovi koos sõnaga “palun”.
Palumine toimib vabakasvatuses ka keelamise asemel. Kõik lapsed tahavad oma sisimas vanematele meele järgi olla. Ka üleannetud ja trotslikud lapsed kuuletuvad kui neil p a l u t a k s e see või teine asi lõpetada ja emale appi tulla.  Siis on nende tähelepanu suunatud mitte sellele, et neil sisuliselt ei lubatud mingit tegevust jätkata, vaid et nad saavad täita ema palve ja sellega talle meele järele olla. Tihti kasutatakse lapse suunamiseks ebasoovitavalt käitumiselt soovitavale ka otsest tähelepanu kõrvale juhtimist, mis mõjub eriti hästi väikelaste puhul. Vanema lapsega toimib õige käitumise selgitamiseks edukalt rollide vahetus  -  lapsel lubatakse õpetada täiskasvanule kuidas mingis olukorras tuleb käituda.
Ka kiitus on oluline. Laste jaoks on tohutult tähtis olla tunnustatud ja edukas. Kui nad on endaga rahul, peavad nad end ka paremini üleval.
Lisaks eelpoolöeldule kasutatakse vabakasvatuses loomulikult ka ratsionaalseid mõjutusvahendeid ja otsest õpetamist. Aga ka sel juhul ei räägita lapsele kuidas
t e m a tegema peab vaid selgitatakse seda mõne lapsesse otseselt mittepuutuva näite varal.
Seega annab vabakasvatus lapsele vabaduse ise maailma avastada.  Laps peab ise toime tulema ning läbi oma kogemuste teadmisi saades areneb ta tunnetuslikult. Tal ei ole põhjust jonnida, et oma tahtmist saada, sest tal on alati võimalus oma tahet väljendada. Samuti puudub tal ebaõnnestunud tegude varjamiseks ja valetamiseks, sest tal ei ole karistusehirmu. Ta tunneb, et teda toetatakse ja temaga arvestatakse ning  tunnetab seeläbi selgemini oma sisemist “mina”, mis omakorda aitab kaasa lapse loomulikule vajadusele kuuletuda ja kuulata oma vanemaid.
Vanematele annab see aga selge pildi oma lapsest. Nad suudavad juba ette ennustada, millistes olukordades laps vajab rohkem suunamist ja millistes ta ise väga edukalt toime tuleb. Nad suudavad alati kontrollida olukorda lapse vabadusejanu piiramata.  Ja lapsed keda ei piirata teevad justkui iseenesest oma kasvatamisel vanematega koostööd.
Niisiis – passiivse pealtvaatamise asemel nõuab vabakasvatus vanemate järjekindlat läbimõeldud tegutsemist, et panna laps soovitud suunas liikuma ilma otseseid ettekirjutusi tegemata. Ja kuigi vabakasvataja roll nõuab rohkem kannatlikkust ja leidlikkust olukordade lahendamisel kui käskudele-keeldudele tugineva kasvatusviisi puhul, on see kahtlemata tulemusrikkam ja aitab kaasa lapses selliste omaduste kujunemisele nagu sirgjoonelisus, ausus ja avatus. Aga just need ongi põhiväärtused, mis aitavad ühiskonnaga kontakti leida ja elus edasi jõuda.

Annaliisa Sisask-Silla
MTÜ Lillelapsed
Juhataja abi