Marjapunapäev

22 märts |  märksõnad: , ,

Laupäeva õhtul kell 19.32 algas kevad – astronoomiline kevad. Rahvakalendri järgi peetakse kevade saabumise püha aga sel neljapäeval Marjapunapäeval. See on päev, mil loodus võtab kevade omaks – ussidel ja mutukatel tuleb hing sisse, karu tuleb pesast välja, paiksed linnud ehitavad pesi ja sätivad munele, haugid ujuvad jõgedest järvedesse kudema. Looduse elujõud ärkab. Nüüd on nii, et linnupetet võtmata ei tohi hommikul enam välja minna.

Sel päeval oli kombeks pidada kinni tavadest, nagu paljudel teistel maarahvapühadel.  Need taiud toovad eelolevaks ajaks perele õnne ja mõnukat olemist.  Marjapunapäeva hommikul tuleks tõusta varakult enne päevatõusumist ja pesta nägu,  võtta linnupetet ja tuua õuest laaste või puuhalge. Seejärel minnakse kogu perega vaatama, kuidas päev tõuseb. Nagu kõikidel pühadel on ka sellel päeval looduses elav püha – ei tohiks metsast puid raiuda ega puult oksa murda. Päeva edenedes peaks küpsetama ülepannikooki või laia karaskit, jooma punast mahla ja sööma punaseid marju. Kuna see on ka naistepüha, siis nemad sel päeval tööd ei tee, vaid lähevad õhtul hoopis külla naistejutte ajama ja punast jooki mekkima. Siis on põsed kogu aastaks tervisest õhetavad.

Peret on tore koos hoida ja lähendada just ühiste tegemistega – mis saab selleks parem olla, kui pärimuspühade taaselustamine. Kui need taiud on meie esivanemate elu paremaks muutnud, miks mitte siis ka meie elusid siin ja praegu.